Pakkepaber on poorne materjal; selle põhistruktuur koosneb taimsetest kiududest ja abilisanditest, mis annavad sellele tugevad hüdrofiilsed omadused. Niiskuse mõjul paber deformeerub; rasketel juhtudel võivad sellel tekkida hallituse laigud ning säilitamise ajal on see altid värvimuutusele ja tõmbetugevuse vähenemisele.
Laod peavad olema kuivad ja keskkonna niiskustaset tuleb rangelt kontrollida. Paberi virnastamisel tuleks seda tõsta puidust liiprite abil,-mis asetatakse põrandast umbes 25 mm kõrgusele-ja hoida seintest eemal. Piisava ventilatsiooni hõlbustamiseks tuleks kaubaaluste vahel jätta suured vahed. Kui paber ja kaubaalused on virnastatud, tuleb need veniva kilega kindlalt kokku pakkida. Varusid tuleks perioodiliselt kontrollida, -pöörates erilist tähelepanu alumiste-enamuste kaubaaluste- seisukorrale, ning rangelt järgima FIFO põhimõtet, et vältida paberi riknemist, mis on tingitud pikaajalisest ladustamisest. Kasutamise ajal-eriti pärast lõikamist või printimise ajal-tuleb kõik paberijäägid või kasutamata jäägid koheselt pakkida venituskilesse, et kaitsta neid niiskuse eest.
Õrnade esemete transportimisel saab kortsunud pakkepaberit kasutada tühja -täitematerjalina, et hõivata veokonteineris tühjad ruumid, vältides sellega esemete nihkumist ja pinnakriimustusi [16]. Ka pakkepaberist valmistatud pappkastid vajavad kaitset niiskuse eest; lisaks tuleb nende madalat süttimispunkti arvestades ladustamisel järgida erilisi tuleohutusmeetmeid. Toidu pakendamiseks mõeldud pappkaste ei tohi uuesti kasutada, kuna see ohustab bakterite paljunemist ja seab ohtu toiduohutuse.